Kui hoolega otsid, siis kindlasti leiad!

Oli jahedavõitu sügisilm, kui äkki tundsin, et nüüd on viimane aeg varuda äraõitsenud õienuppe talvisteks toimetusteks. Nimelt väga konkreetseid õienuppe - peiulillede omi. Mõned sõbrad lubasid oma aiasügavikest nuppe korjata ja kuivatada, nii olin üsna kindel, et midagi ikka koguneb, aga ikkagi nagu kripeldas, et kas terveks aastaks ikka jätkub. Kas ikka jätkub? 

Otsustasin minna siiski ka Viljandi linna luuretuurile  Sõitsin autoga üsna sihitult, keerutasin ja tiirutasin, kulutasin kütet ja närve. Liikusin aina kitsamaile tänavaile, kus polnud kunagi käinud. Unistasin aina peiulilledest, sest nendega saab värvida väga ilusat rohekat värvitooni -  luumaterjalile muidugi. 

Õhtu hakkas jõudma ja aeg hakkas otsa saama, kui nägin midagi väga muinasjutulist ja uskumatut. Minu ees oli äkki aed täis peiulilli ehk tageteseid. Seal oli nii äraõitsenuid, kui ka veel õitsemas taimi. Jätsin auto seisma ja lihtsalt ei uskunud oma silmi, ma polnud kunagi näinud nii palju tageteseid. Mõtlesin, mida teha, kas ma julgen üldse minna väravast sisse. Kes seal võiks küll elada? Kindlasti on see hea inimene, mõtlesin endamisi. 

Peiulilled kasvasid värava taga, kõnnitee äärtes, aiaäärtes, pottidega trepil - see oli peiulillede meri. 

Võtsin julguse kokku ja astusin väravast sisse, läksin ukse taha ja koputasin. Aiast kostsid hõiked ja nurga tagant ilmus vanamemm, vast natuke alla 80-ne. Teretasime, rääkisin oma soovist. "Oi, toon kohe kilekotikesi teile!" Vanaproua läks trepist üles ja tuli tagasi tühjade saia ja leivakottidega, klambrid ka ilusasti kaasas. Ütlesin, et vajan närtsinud nutte, et ei hakka ilusaid õisi tema aiast murdma. 

Korjasime ja korjasime, kiitsin taimi, et küll on ilusad nagu puud. Tädike ütles, et vaadake, mina kasvatan kanu ja toon kevadel kõik kanade sita siia, et taimedel hea oleks. Ma sain teada paljugi, et mees surnud, koer surnud, kolmes toas remont hiljuti tehtud, uus mööbel sees puha, üks tuba ootab veel tegemist. Sain ka teada naabruskonnast, kes keda peksab ja kes kui palju joob. Samas polnud see üldse kibestunud inimese jutt, kui mul poleks kohutavalt külm hakanud, oleks veelgi kuulanud. Vitaalne vanaproua, hea ja suure südamega, aina rääkis ja rääkis. "Ja nüüd võtame teile ka seemneid, sest siis saate järgmisel aastal ise neid taimi kasvatada. Mina kasvatan kõik ise. Näete, siin on ilusad puhmad, siit võtame ilusa kimbu vaasi. Teate, mulle nii meeldib, kui koristad toa ära, tuulutad, paned puhta valge lina lauale ja siis vaasi peiulilled lõhnama."

Täitsin kotte ja hinge.
Koju tulles, koristasin köögi, panin puhta lina ja tagetesed vaasi, õienupud kuivama ja seemned purki. 

Ma ei tea tema nime ja aadressi, aga koha leian üles. Vaatan ilusa kevadilma ja viin talle tänutäheks taimi, nt lavendleid, sest need just tärkasid. Jah, ma teen seda kindlasti!

Pisikesed maailmad!

Mulle meeldivad pisikesed maailmad, st väikesed asjad, sest need sisaldavad väga palju, nad on justkui kokkupressitud, täpselt nagu espresso.

Espresso joomine ei ole tavaline hetk - selleks peaks olema õige lauake, õige moment, õige tass ja muidugi õige valmistamisviis (muidugi mulle üldse ei meeldi sõnad õige ja õigesti). Espressojookidega nagu cappuccino, ristretto, americano, corretto jms, on veidi teistmoodi - neid võid rüübata kohvikus, restoranis, sõbranna pool jms kohtades, aga espresso on üksinda joomise jook, mitte kindlasti üksindusejook. 
Muidugi olen mina maailma kõige aeglasem kohvijooja ja nagu mu ema juba väga ammu ütles, ka kõige suurem kohviraiskaja, sest kui ta serveeriks mulle joogi oma sõrmkübaras, siis suudaksin ka sellest pool alles jätta. Ega praegugi teisiti pole, kui piisavalt aega joomiseks pole, siis ma ei joogi või jätan pool alles. 

Espresso joomine pole minu jaoks pelgalt 30 ml- ne lonks ja klaas vett peale, see peaks olema väga hästi ajastatud, sest espressol on alati järelmõjud või isegi järeltõuked ja oluline ongi see, et need väärtuslikult üle elada - muidu ei ole espresso joomisel mingit mõtet. 

Espressotass on väga oluline, sest iial ei või teada, milline on tuju enne selle joomist. Niisiis, joon nädalas täpselt ühe tassikese espressot, seda alati üksi ja mõnest toredast tassist. Tavaliselt võtan ka hetke meenutada selle tassi saamislugu.

Kuna espresso tähendab minu jaoks midagi väga väikest, siis seda ei saa juua kunagi suure laua taga vaid vajasin selleks pisikest, ümmargust lauakest. Laua mõte tekkis omakorda massaažilaual, sest seal ju tekivadki maailma parimad mõtted. Vajasin selleks vaid kahte nõukaaegset ümmargust taburetti. Taburetid ilmusid koheselt healt sõbralt ja tuunimine võis alata. Kui ma algselt mõtlesin, et mis see siis on, keerata välja 8 kruvi ja jalgade asetust muuta, sest kõik ju, mis on ühtepidi muhk, on teistpidi lohk, siis just kruvide välja keeramine osutus kõige raskemaks ja isegi korraks loobusin, sest leidsin, et millegi ümberehitamine on vahel ikkagi väga töömahukas. 

Vahepeal tuli juba uus massaažiaeg ja sain mõtted ja tuunimistuhina õnneks tagasi. Algsest ideest valmis küll vaid lihtsam variant, aga hakkas õnneks kohe toimima. Lauaplaat on pööratav. Sobib ka väikeseks töölauaks, kui näiteks otsustan õhtuks tööd koju kaasa võtta. 

Liivapaber on mu sõber!

Ma tahaksin laulda, et liivapaber, sa oled mu ainuke aare, oled kõik, mis mul on. Tegelikult nii ongi. Pea see ei olnud, kui sõitsin Viljandist Tartusse tudengitele kursust andma, sees miskit kripeldamas.

Kas ikka liivapaberit jätkub? Kas ikka jätkub? Tasapisi kerkis silmade ette unistuste pood, nimega –LIIVAPABER. See võiks paikneda täpselt Puhjas, seal kus on Puhja Burksi Putka, lühendatult PUBUPU. Ja kui ma siis hommikuhämaruses Tartu poole sõidan, särab juba kaugele sienakarva plafoon – LIIVAPABER. Ja siis ma õhkan endamisi sellise õhkamise nagu tegi Mary, animafilmis Mary and Max, kui ta õhkas – Earl Grey, sest sellise nime tahtis ta panna oma lapsele. Nimelt tema isa oli 40 aastat sellenimelistele teekotikestele nöörikesi külge klammerdanud ja see oli tema elu ja töö, võib öelda isegi elutöö.

Niisiis liivapaber on mu sõber. Unistasin, et liivapaberipood võiks olla liivalossi sarnane ja seal oleks müügil mitmesuguseid liivapabereid – linte, kettaid, lehti, igat numbrit ja värvitooni. Võta ja vali, puudust pole. Väikeses kohvinurgas müüakse liivataignast küpsiseid ja õhtuti saab lastele kaasa osta uneliiva. See liivapaberipood oleks maailma kõige soojem pood, liivakastide ja väikeste liivalossidega. Liiv – see on ju meile iseenesest mõistetav, sest seda on ju palju ja tundub, et see ei saagi kunagi otsa.

Nende mõtete jätkuks hakkasin arvama, kuidas saab liiv paberi külge? Kas see üldse on liiv? Kui palju liiva on tolmuks lihvitud? Mis saab tolmust? Kas see tõuseb ja vajub ja siis jälle tõuseb? Kõrbes on ju liiva nii palju, kas sellest saab liivapaberit teha?

Aga siiski, see sienakarva liivaloss. Puhjas sellepärast, et just seal hakkab ikkagi juba väga kripeldama, kas liivapaberit ikka jätkub? See on põletav küsimus. Kes poleks kuulnud küsimusi – kas kotlette jätkub, kas mahla jätkub, kas viina jätkub, kas kooki ikka jätkub, aga kas liivapaberit ikka jätkub?

31. jaanuar 2019

Just täna - 31. jaanuaril aastal 2019, otsustain raputada oma blogi unest üles, saata ta silmi pesema ja virgutusvõimemist tegema, sest nüüd hakkab blogisse tilkuma igal nädala midagi uut. Peamiselt pühendun tuunimisele - maailma tuunimisele. Iga kuu millegi ümbertegemisele, taaskasutamisele, uuskasutamisele, ala- ja ülemõtlemisele, ette-, alla-, üles- ja sissevaatamisele. Sisseütlemisele, alalhoidmisele ja taasleidmisele. Saava, rajava ja oleva kaasaaitamisele! Ja koer liputas saba!

Komöödiasugemetega müstiline krimidraama.

27. dets oli võimalus viibida EMO-s, istuda seal ootesaalis järjest 7 tundi.
Ei, ma absoluutselt ei kurda, sest kui ma poleks tõusnud juba 4.00
hommikul ja kui mul poleks kõht tühjaks läinud, oleksin seal veel olnud,
sest film mida vaatasin, oli põnev. See oli komöödiasugemetega
müstiline krimidraama.
7 tundi aastas on ju natuke aega, et lihtsalt vaadelda ja mõtiskleda.
Filmis olid peategelased tavalised inimesed, kes tulid EMO-sse oma
hädasid kurtma ja muidugi abi saama.
Vanad inimesed tulid poegade või tütardega, nad rääkisid valju häälega
ja varsti oli selge, millises toanurgas neil kuusk on ja millised jõulutoidud
nad hommikul ää sõid, et need hukka ei läheks. Üks äärmiselt tore
vanapapi kurtis, et kaks korda on püütud kopsupõletik välja ravida, aga
tema raisk istub sees ja teeb olemise nõrgaks, vere sete mõõdeti vanal
230. Pingil istudes ja oma aega oodates, tormasid tema juurde vitaalsed
sugulased korvikesega, milles valge rätiku all head paremat ja katsid
EMO ootesaali vanale sugulasele laua. See kõik oli pidulik ja ilus ja nad
paistsid nii head inimesed olevat, et poleks kindlasti mullegi keelanud
sealt valgelt linalt midagi nosimiseks võtta.
Vanem vene daam nuttis poolteist tundi telefoni ja teine daam püüdis sel
ajal läbi helistada kogu suguvõsa ja tuttavad, teatades, et tal nüüd jalg
kipsis. Neli tundi kõndis ootesaalis edasi-tagasi mees, kes pidi jooma ära
poolteist liitrit vett. Õhtul kella viie paiku hakati teda paaniliselt otsima.
Mees lihtsalt ei jõudnud enam kõndida (ei saanud istuda) ja lasi oma
päkapikunäolise naisega jalga, olles joonud vaid kaks plastmassist
topsikutäit vedelikku.
Filmi vürtsitamiseks, toodi mingil ajal relvastatud saatjatega sisse
kanakaka kostüümis, käe- ja jalaraudades vang, kes eelisjärjekorras
vastu võeti ja kes poole tunni pärast lahkus keskmine sõrm lahases.
Televiisorist jooksid Kodutunne ning Tristan ja Isolde. Osad ootajad
sättisid end vaatama, kuid minu vastas istuv keskealine naine keeras
telekale selja ja otsides oma kaasalt tuge, istus ning ootas neli tundi,
nägu valust grimassis, aegajalt sõnades - ja bolše nemagu.
Edasi-tagasi sagisid noored, kes kaebasid seljavalu üle, mõned neist
tegid ootesaali pinkidel väikese uinaku. Osad noored naersid ja ajasid
üksteist taga. Nooremapoolne naine seletas vastuvõtus, kuidas tal just
natuke aega tagasi hakkas kõht valutama ja valuvaigistit ei taha võtta,
sest pole tablakainimene.
Minu ema päevases sõnavaras oli ohtralt sõnu - kannata, kannata ära,
katsu kannatada, ole kannatlikum, kas sa kannatada ei jõua, kannatust
natuke, kannatust peab jätkuma jms., njah nüüd meenus A. Alliksaar -
lootust peab pälvima.

Miks ma lõin maailma kivikujud.

Nad lamavad pappkastides - üksteise peal, kõrval ja all. Keegi ei tunne neid ja kellelgi pole neid vaja. Suurte majade kõige tagumistes nurkades, kantud rõivaste, jalanõude pudipadi all. Nad on asjad, kes on loodud olemiseks ja armastamiseks. Nad on pehmed ja karvased, plastmasspilguga olevused. Nad on mängimise asjad.

Igavesti kallistavad hiired mu vannitoas ütlevad mulle igapäev nii mõndagi. Hommikul ma tervitan neid ja nemad kallistavad kõvasti edasi - nüüd ja igavesti. Nad on kallistavad kivikujud.

Igavesti istuvad karud mu lillepeenras on igavesed.

Nad on pealt kivised, aga seest pehmed ja soojad ning iga päev ütlevad mulle nii mõndagi. Kunagi kasvab neile selga sammal, mis saab koduks lepatriinudele ja teerajaks sipelgatele. Nende pealael peatuvad päeva-paabusilmad ja pääsusabad. Nad on kivikujud, kuid  nende silmakoobastesse loojub igal õhtul päike ja mõnel hommikul ma ootan neid udu seest. 

Ma vajan neid pealt kiviseid, seest sooja südamega loomi, et nad elaksid igavesti, õnnelikult ja armastusega.

Siniste juustega tüdruk ei tahtnud kooli minna

Pesa

Puusild 2

Juhtuski nii, et hakkas sadama (homne päev tuli tagasi)

Kepikõndija

August on maalikuu

Ja nüüd on see tuhin jälle peale langenud. Vajadus valgele lõuendile toone segada. Iial ei tea, mis lõpuks saab, kelle või mille alla jääb puu või taevas, kuhu kõik viimaks lähevad (jõuavad), kas kuule kuulub kõik ja kas koopad on kõndimiseks.

Lõuendile veetud toonid on segatud värvimuldadest - linaõli, apelsinitärpentiini ja Kristina vanavanemate mesilasvahaga (neid mesilasi pole enam ammu elus).

Kuid lõpuks on kõik vaid üks enesemüümine ja nüüd mõned fotod (maalide suurused 25x25cm). Talletan need siia blogisse, sest ei või teada, kas järgnevatel päevadel saab inimene loomaks või taevas maaks.

Ööliblikavahtija

Marjade emad

Täpilise kleidi tants

Tule tagasi homne päev

Mäng

See ei ole tunnel, mees!

Viimane mari

Kirpude vastu - põllumehe kaitseks.

Viimasest postitusest on möödas pea aasta ja, et blogi varjusurmast välja tuua, otsustasin nüüd pikemalt pajatada. See lugu pole kontidest ei kosmosest. See on lihtne lugu põllumehe naise vaatenurgast ja lugemiseks neile, kes põllumajandusega kursis eriti pole. See on lugu aust, aususest ja austamisest ning keskkonnasõbralikust tootmisest. See on lihtne lugu – suvirapsilugu, mis vürtsitatud herbitsiidide ja pestitsiididega.

Kirjutama ajendas mind hetkeolukord, see mida ma iga päev kuulen ja loen.

Põllumees läheb õhtul põllule ja ööseks ei tulegi tagasi...

Need sõnad, tõsistelt meestelt, Minu isa oli ausus ise, iseloomustavad ehk olukorda väga kokkuvõtlikult ja tabavalt.

Niisiis rapsist.

Kuigi põllupidamine on tsirkulaarne, alustan ma siinkohal seda lugu sellest hetkest, kui seeme läheb mulda.

Tavaliselt külvatakse raps puhituna st, et seeme sisaldab putukamürki Oftanoli ja puhist Rapcol TZ 46 W5. Varem läks mullaharimisega mulda ka mullamürk. Praeguseks on see keelatud, aga kellel laojäägid, riskib ja kasutab ära.

Pärast külvi, kui kasvutemperatuur sobilik, hakkab suviraps idanema. Põllumees on närviline, sest kuiv ja soe ilm on sobilik maakirpude möllamiseks põllul. Nad sooritavad kõrgushüppeid taimele ja maha, jättes endast maha augulised idulehed ja olles võimelised hävitama ööga terve põllu. Põllumees on kurb, taimi tuleb ju kaitsta. Käib põllul, loeb kirpe ja loodab, et ehk tuleb kõva vihm ja peseb pahad kirbud maha. Palub vihma, kuid mitte nii tugevat (ei, ei, mitte rahet), et see tõusnud taimed võiks mõne minutiga hävitada. Soovida võiks ka rasket, kleepuvat lumeloppa, mis toob põllule õhusoleva õietolmu (nt pajude) ja on väga hea põlluväetiseks. 23 aasta jooksul on see üks kord juhtunud.

Sooja püsides, kirpudele õnnetuseks, täidab põllumees ehk pritsimees pritsi ja läheb kirpe hävitama. Põldude otstes, kus külvik teeb pöördeid, on muld kõvem ja tõusmed hapramad, tavaliselt maiustavad kirbud sealkandis mõnuga ja järgi jääb tühi maa, kus hiljem vohab umbrohi (see küll pole ilus sõna taimede kohta, sest, mis ühele umbrohi, see teisele ravimtaim).

Kirbud kadunud, hakkab taim sirguma. Põllumees on närviline, sest kohe tuleb hiilamardika rünnak. Käib põllul ja uurib varsi, kas juba midagi mustendab. Kutsub naise appi. Põllul kõndides avastavad imelikud, kidurad laigud. Hm, teeb nõutuks. Ei ole sitikaid ega pruune laike näha, kuid mullast, juure kõrvalt punnitab mingi kasvaja. Nuuter, kurat!!!

Järgneb ekskursioon  - Tunne oma maid ja mardikaid. Selguvad põllud, kuhu järgmisel 7-l aastal mingil juhul rapsi külvata ei tohiks. Lahenduseks on:

1. Osta sisse nuutrikndlat talirapsi seemet ja loota, et peaagronoom taevas annab sellise talve, et raps kevadeks alles jääb.

2. Osta sisse hirmkallis nuutrivaba sort (alles katsetamisel ja kes seda teab milleni aretatud)

3. Meele rahulikuma seisundi nautimiseks visata nuutrit ka naabrimehe põllule (kui tal seda just juba seal ei ole).

Niisiis raps sirgub. Hiilamardikas, hellitusnimega hiilakas, rõõmustab, süües ära kõik õiepungad ja muutes kõtrade tekkimise võimatuks. Põllumees tahab kaitsta taimi ja täidab pritsi, vurab põldu ja hävitab söödiku. Siinkohal peaks mainima seda, et pritsida ei saa tuulega, vihmaga, siis kui väljas on +25 ja üle ning päise päeva ajal mesila ligiduses. Põllumees on väga närviline, vaatab ilmateadet, kirub rahustuseks naist, lapsi, koeri, kasse, valitsust ja Kreekat...

Et lugu siiski väga pikaks ja nutuseks ei kisuks, siis olgu napisõnaliselt ja konkreetselt lisatud, et rapsitaimi ohustavad vee nälkjad ja teod. Haigustest valgemädanik, mustmädanik jne. Raps, õlikultuurina, vajab kasvu  ja õitsemise ajal lämmastikku, fosforit, kaaliumi, magneesiumi, väävlit, boori, molübdeeni, mangaani ja mulla pH taset, ligi 6,5.

Raps vajab kasvamiseks sademeid ja valmimiseks päikest, kuid seda kõike määrab vaid peaagronoom üleval. Kummardus talle!

Põllumees läheb õhtul põllule ja ööseks ei tulegi tagasi...

Meie mees saab kuus korda vähem toetusi, kui muumaailmamees ja meie mees magab kevadel kolm tundi ööpäevas ja mürgitab ennast, tegelikult ta ju ei taha näiteks puhuda ummistunud pihusteid ja mõni mürk on elus magusam kui teine, mõni mürk on kohe väga väga magus... ja oma suu on ihule kõige ligemal.

Mis puudutab palju kisa ja kära tekitanud Roundup´i, siis põllumehi on igasuguseid ja hooletut ning mõtlematut Roundupitamist ka kindasti, sest siinkohal tuleb mängu jälle küsimine. Kumb on parem, kas hävitada umbrohi mürgiga või kulutada maaharimiskordadele sadu liitreid naftat, tehnikat (mis õudkallis) ja inimressurssi? Vastust tegelikult pole.

Suurima meelerahu toob muidugi see, kui sügisel sinu saak naabrimehe omast parem on, mis sest, et väiksema normiga pritsitud ja väetatud. Põllumehe astumine põllule on parim väetis ja tõrje. Ta tahab imetleda oma ilusaid põlde ja olla uhke oma tehtud töö üle.

Ja siinkohal põllumehe lemmiklause: sügisel infarkti ei tulnud, sestap külvan  kevadel jälle.

Ilusat kevadet, 9. märtsil hakkavad linnud meie poole lendama.