Nad lamavad pappkastides - üksteise peal, kõrval ja all. Keegi ei tunne neid ja kellelgi pole neid vaja.
Suurte majade kõige tagumistes nurkades, kantud rõivaste, jalanõude pudipadi
all. Nad on asjad, kes on loodud olemiseks ja armastamiseks. Nad on pehmed ja
karvased, plastmasspilguga olevused. Nad on mängimise asjad.
Igavesti
kallistavad hiired mu vannitoas ütlevad mulle igapäev nii mõndagi. Hommikul ma
tervitan neid ja nemad kallistavad kõvasti edasi - nüüd ja igavesti. Nad on
kallistavad kivikujud.
Igavesti istuvad
karud mu lillepeenras on igavesed.
Nad on pealt kivised, aga seest pehmed ja soojad
ning iga päev ütlevad mulle nii mõndagi. Kunagi kasvab neile selga sammal, mis
saab koduks lepatriinudele ja teerajaks sipelgatele. Nende pealael peatuvad päeva-paabusilmad ja pääsusabad. Nad on kivikujud, kuid nende silmakoobastesse loojub igal õhtul
päike ja mõnel hommikul ma ootan neid udu seest.
Ma vajan neid pealt kiviseid,
seest sooja südamega loomi, et nad elaksid igavesti, õnnelikult ja armastusega.
