Nõelakojad

Mis prõlla päritu, sii ommen oleman

Eile räägiti ja kirjutati pärandist, pärandamisest, pärimisest, pärimusest... Räägitakse ja kirjutatakse ka täna ning hommegi.  Meenutame midagi, mõtleme ja mõistame...kostub tugevam tukse, neelatus, väreleb aimdus.

Vaatan kaugusse ja näen värve. Värvid on selles lõputus valgehallis taevasmaas. Värvid on taeva taga ja peal ja all... maa sees, maa peal ja maa kohal. Nad on õrnad, läbipaistvad ja vaevumärgatavad, aga toone on palju, väga palju.

Pärandiaasta... jah. Kas katsuda käega, mekkida, mida teha...appi, appi, midagi ju peaks ometi tegema, midagi  tundma, otsima ja jälle leidma, uues kuues, alusseelikus ja paljajalu...

Asi kukub käest ja ongi puruss...
Pärandada võib talu, oskusi jne. Pärand võib sülle kukkuda, kaela langeda jne, võb olla abiks, koormaks jne, seda võib näha, katsuda, kogeda ja tunda. Pärandit ei saa mõõta ega kodeerida,  peamine on ÄRATUNDMINE.


Mu emaemad õmblesid 
luiged järvele,
Luiged on ilusad linnud.
Õmblesid luiged nad 
õmmeldud järvele,
Luiged on ilusad linnud.

Mu emaemad õmblesid 
lossid kaldale.
Lossid on ilusad majad.
Õmblesid lossid nad 
õmmeldud kaldale.
Lossid on ilusad majad.

Pärisluiki 
ei tulnud järvele.
Hurtsikud pole ju lossid.
Sestap nad õmblesid 
luiged järvele,
järve kaldale lossi. 

(A. Suuman)