Nuga ja hammastega noatupp

Mul on nüüd nuga nagu ei kellelgi teisel.

Töö koos õpetussõnadega Vana Karult

Noapea põdrasarvest ja osa tupest põdra parema poole lõualuu, noatera Vana Karult

Lipitseja Linnuke

Nõelakodadeks (harjutus)

Kahjuks ei saa ma hiilata sellega, et ise tegin, ise tegin, kuid siiski... meistri käe all sain natuke lihvida, poleerida ja saagida. Lipitseja Linnukese tegin ka ja kõik ülejäänud aja olin moraalseks segajaks.

Vardavarbad

Pühatöölaud

Põder ja planeet on meil üks

Täna sain suure varanduse omanikuks. 300 põdra lõualuud ja nädala pärast jälle 300 jne, jne. Selline tore materjal, aastas umbes 3000-4000 tk kuulub äraviskamisele. Mõõdud võetud, vanus määratud, rändavad need tavaliselt prügikonteinerisse. Mõned, kes viitsivad, matavad maha. Eriti inspireeriv on kuld nende hammastel ja puukorv libiseb ka kindlasti hästi.

Valik missugune

Kelgud

Kelgutaja ja uisutaja

Põ nagu põder

Kasutatud materjal:
 Hooves to Horns, from Mollusc to Mammoth. Manufacture and Use of Bone Artefacts from Prehistoric Times to the Present. ICAZ-i Töödeldud Luu Uurijate Töögrupi 4. konverentsi toimetised. Toim. Heidi Luik et al., Tallinn: Tallinn Book Printers. 2005.

Luupilli sündimine

Hommikul olin tuhinas, sest teadsin, et midagi või kedagi hakkab sündima. Lamba säärekondid kenasti oma või naabri praest väljaõngitsetud ja puhastatud, hakkasime luupille valmistama. Nootidest ma ei taipa tuhkagi ja seda kõditavam oli ootus konditorust  mõni ilus viisike saada.
Ja õhtuks see ilu kõik tuligi...  Aitäh!
Teiste toredate pillide hulgast, sain ka endale ühe pilli, millega on võimalik viisijupikesi mängida. Pean mainima, et häälestamine oli lõbus, sest aukude puurimise järel tuli nad mõnikord kohe masilasvahaga kinni toppida -  ühe pilli järgi teist teha ei saanud. Kondid on seest pea kõik erineva ruumalaga.
Minu lamba sääreluu oli märksa peenem (ilmselt noorem loom) ja nii sai pillile valestiarvestatud  aukudest selline ilus muster.

Algus

 

Ikka nuga ja viil käsikäes

Natuke trelli ka

Ja ikka käed, käed ja tuhin

Ja mesilasvahast huulik

Ja helid...

Luu ja metall

Pika menetluse ja katsetuste tagajärjel hakkasid valmima ka veise kämbla- ja pöialuust sõled. Mõtteid on veel palju ja proovimistuhinat jätkub. Panin sõlgedele ka natuke poe tilu-lilu nagu ihaldatud kaubal ennemalt kombeks.

Silmakirjalised

Plavikuline hammas

Täna olin kahevahel...kas minna palavikuga voodisse või õue tööle, aga ma pole lebotaja tüüp. Ilm on õuetöödeks väga sobiv ja niisiis panin mütsi pähe, salli kaela ja kummikud villaste sokkidega jalga. Mul olid südame peal põdrahambad..., et mis neist ikka teha, on ju looduse poolt vormitud ja ilusad. Nojah nii...võtmehoidja, sest  ühestki korralikust kaubast ei tohi puududa ju võtmehoidjad. Käiasin hambavahelt kuivanud taimejäänused ja mängisin hambaarsti, mõeldes samal ajal põdrale, suurele loomale. Aitäh! Hamba puhastamine osutus keerulisemaks, kui arvasin ja selle töö peale kulus kaks tundi ning kulub veelgi.

Luu ja nahk

Kurvikud

Kurvikud on pisikesed luust kurbloomad, kes käivad nina maas, häbenedes seda, et neil pole hambaid, seevastu on suured süsised silmad ja nad armastavad oma sooja villast pesa ning inimeste lähedust.

Punasavi, õietolm, süsi ja kuld

Luumaterjal

Väike väliköök

Pajast tulnud

Välivalamu

Tulevased kõrvukad ehk esemed, mis tilpnevad kõrvalestade küljes

Angervaksaleotis ootab kotikesi

Sellised kaunistused tulevad kotikestele

Pesumasinast tulnud

Sõled on valmimisel

Kurvikud

Niisiis, menetlemine käib öödkupäävad. Keetsin liiliate õietolmust ja mesilasvahast värvi, et musterdada luust esemeid. Riivisin sütt ja urgitsesin vana kivimüüri seest peotäie punast savi. Mesilasvahaga kokkusulatades on needki hüvad värvid. Päris kulda veel kahjuks pole, seega leppisin võlts kullapuruga.

Raisamatjad on mu sõbrad

Mõned päevad tagasi tilpnesin paar tundi ärkveloleku ja une piiri pääl. See lõi elu natuke segamini.... piiri pääl tilpnemine on üks kahtlane olek. Näiteks Skiso tõi sel ajal mulle hiire voodisse. Eelmisel korral hiirt ei leidnud, tõi konna. Noojah, sõbraga tuleb ju kõike jagada. Skiso ei ole feissbuki sõber, ta on päris sõber, talle võib iga kell pai teha. Piiri peal olla on kosutav, sünnivad vägevad ideed, äratundmised ja kangastuvad utoopiad... selguse toovad tagasi hiired, konnad, sisalikud või nahkhiired.
Eile sai valmis väliköök koos uhke välivalamuga. Valamu on tehtud kividest ja killustikust ja sinna saab valada sogast, keemiavaba vett. Mõned ribenad, mis luudelt lahti keenud, jäävad killustikule ja on harakatele head. Väike tütar ütles kord, et harakad on eesti linnud, neid peab toitma (eesti linnud ei muu pärast, kui nad on sinimustvalged). Nii ma siis toidan neid ja veel tuhandeid muid ilmaolendeid. Minult ootavad saaki nii sipelgad, koid kui raisamatjad. Elu rustikaalsuses omavad tähtsust vaid vägevad, väiksed mutukad.
Nüüd läheb tööks ja varsti võite kohata pilte väliköögist ja mu uutest tegemistest ja muidugi ka uutest luu- ja nahkesemetest.

Triptühhon TÜ VKA nõupidamiste saali seinale

Kontkontsadega kõpskingad

Põhjapõdra sääreluust nõelakoda