Kui hoolega otsid, siis kindlasti leiad!

Oli jahedavõitu sügisilm, kui äkki tundsin, et nüüd on viimane aeg varuda äraõitsenud õienuppe talvisteks toimetusteks. Nimelt väga konkreetseid õienuppe - peiulillede omi. Mõned sõbrad lubasid oma aiasügavikest nuppe korjata ja kuivatada, nii olin üsna kindel, et midagi ikka koguneb, aga ikkagi nagu kripeldas, et kas terveks aastaks ikka jätkub. Kas ikka jätkub? 

Otsustasin minna siiski ka Viljandi linna luuretuurile  Sõitsin autoga üsna sihitult, keerutasin ja tiirutasin, kulutasin kütet ja närve. Liikusin aina kitsamaile tänavaile, kus polnud kunagi käinud. Unistasin aina peiulilledest, sest nendega saab värvida väga ilusat rohekat värvitooni -  luumaterjalile muidugi. 

Õhtu hakkas jõudma ja aeg hakkas otsa saama, kui nägin midagi väga muinasjutulist ja uskumatut. Minu ees oli äkki aed täis peiulilli ehk tageteseid. Seal oli nii äraõitsenuid, kui ka veel õitsemas taimi. Jätsin auto seisma ja lihtsalt ei uskunud oma silmi, ma polnud kunagi näinud nii palju tageteseid. Mõtlesin, mida teha, kas ma julgen üldse minna väravast sisse. Kes seal võiks küll elada? Kindlasti on see hea inimene, mõtlesin endamisi. 

Peiulilled kasvasid värava taga, kõnnitee äärtes, aiaäärtes, pottidega trepil - see oli peiulillede meri. 

Võtsin julguse kokku ja astusin väravast sisse, läksin ukse taha ja koputasin. Aiast kostsid hõiked ja nurga tagant ilmus vanamemm, vast natuke alla 80-ne. Teretasime, rääkisin oma soovist. "Oi, toon kohe kilekotikesi teile!" Vanaproua läks trepist üles ja tuli tagasi tühjade saia ja leivakottidega, klambrid ka ilusasti kaasas. Ütlesin, et vajan närtsinud nutte, et ei hakka ilusaid õisi tema aiast murdma. 

Korjasime ja korjasime, kiitsin taimi, et küll on ilusad nagu puud. Tädike ütles, et vaadake, mina kasvatan kanu ja toon kevadel kõik kanade sita siia, et taimedel hea oleks. Ma sain teada paljugi, et mees surnud, koer surnud, kolmes toas remont hiljuti tehtud, uus mööbel sees puha, üks tuba ootab veel tegemist. Sain ka teada naabruskonnast, kes keda peksab ja kes kui palju joob. Samas polnud see üldse kibestunud inimese jutt, kui mul poleks kohutavalt külm hakanud, oleks veelgi kuulanud. Vitaalne vanaproua, hea ja suure südamega, aina rääkis ja rääkis. "Ja nüüd võtame teile ka seemneid, sest siis saate järgmisel aastal ise neid taimi kasvatada. Mina kasvatan kõik ise. Näete, siin on ilusad puhmad, siit võtame ilusa kimbu vaasi. Teate, mulle nii meeldib, kui koristad toa ära, tuulutad, paned puhta valge lina lauale ja siis vaasi peiulilled lõhnama."

Täitsin kotte ja hinge.
Koju tulles, koristasin köögi, panin puhta lina ja tagetesed vaasi, õienupud kuivama ja seemned purki. 

Ma ei tea tema nime ja aadressi, aga koha leian üles. Vaatan ilusa kevadilma ja viin talle tänutäheks taimi, nt lavendleid, sest need just tärkasid. Jah, ma teen seda kindlasti!

Pisikesed maailmad!

Mulle meeldivad pisikesed maailmad, st väikesed asjad, sest need sisaldavad väga palju, nad on justkui kokkupressitud, täpselt nagu espresso.

Espresso joomine ei ole tavaline hetk - selleks peaks olema õige lauake, õige moment, õige tass ja muidugi õige valmistamisviis (muidugi mulle üldse ei meeldi sõnad õige ja õigesti). Espressojookidega nagu cappuccino, ristretto, americano, corretto jms, on veidi teistmoodi - neid võid rüübata kohvikus, restoranis, sõbranna pool jms kohtades, aga espresso on üksinda joomise jook, mitte kindlasti üksindusejook. 
Muidugi olen mina maailma kõige aeglasem kohvijooja ja nagu mu ema juba väga ammu ütles, ka kõige suurem kohviraiskaja, sest kui ta serveeriks mulle joogi oma sõrmkübaras, siis suudaksin ka sellest pool alles jätta. Ega praegugi teisiti pole, kui piisavalt aega joomiseks pole, siis ma ei joogi või jätan pool alles. 

Espresso joomine pole minu jaoks pelgalt 30 ml- ne lonks ja klaas vett peale, see peaks olema väga hästi ajastatud, sest espressol on alati järelmõjud või isegi järeltõuked ja oluline ongi see, et need väärtuslikult üle elada - muidu ei ole espresso joomisel mingit mõtet. 

Espressotass on väga oluline, sest iial ei või teada, milline on tuju enne selle joomist. Niisiis, joon nädalas täpselt ühe tassikese espressot, seda alati üksi ja mõnest toredast tassist. Tavaliselt võtan ka hetke meenutada selle tassi saamislugu.

Kuna espresso tähendab minu jaoks midagi väga väikest, siis seda ei saa juua kunagi suure laua taga vaid vajasin selleks pisikest, ümmargust lauakest. Laua mõte tekkis omakorda massaažilaual, sest seal ju tekivadki maailma parimad mõtted. Vajasin selleks vaid kahte nõukaaegset ümmargust taburetti. Taburetid ilmusid koheselt healt sõbralt ja tuunimine võis alata. Kui ma algselt mõtlesin, et mis see siis on, keerata välja 8 kruvi ja jalgade asetust muuta, sest kõik ju, mis on ühtepidi muhk, on teistpidi lohk, siis just kruvide välja keeramine osutus kõige raskemaks ja isegi korraks loobusin, sest leidsin, et millegi ümberehitamine on vahel ikkagi väga töömahukas. 

Vahepeal tuli juba uus massaažiaeg ja sain mõtted ja tuunimistuhina õnneks tagasi. Algsest ideest valmis küll vaid lihtsam variant, aga hakkas õnneks kohe toimima. Lauaplaat on pööratav. Sobib ka väikeseks töölauaks, kui näiteks otsustan õhtuks tööd koju kaasa võtta. 

Liivapaber on mu sõber!

Ma tahaksin laulda, et liivapaber, sa oled mu ainuke aare, oled kõik, mis mul on. Tegelikult nii ongi. Pea see ei olnud, kui sõitsin Viljandist Tartusse tudengitele kursust andma, sees miskit kripeldamas.

Kas ikka liivapaberit jätkub? Kas ikka jätkub? Tasapisi kerkis silmade ette unistuste pood, nimega –LIIVAPABER. See võiks paikneda täpselt Puhjas, seal kus on Puhja Burksi Putka, lühendatult PUBUPU. Ja kui ma siis hommikuhämaruses Tartu poole sõidan, särab juba kaugele sienakarva plafoon – LIIVAPABER. Ja siis ma õhkan endamisi sellise õhkamise nagu tegi Mary, animafilmis Mary and Max, kui ta õhkas – Earl Grey, sest sellise nime tahtis ta panna oma lapsele. Nimelt tema isa oli 40 aastat sellenimelistele teekotikestele nöörikesi külge klammerdanud ja see oli tema elu ja töö, võib öelda isegi elutöö.

Niisiis liivapaber on mu sõber. Unistasin, et liivapaberipood võiks olla liivalossi sarnane ja seal oleks müügil mitmesuguseid liivapabereid – linte, kettaid, lehti, igat numbrit ja värvitooni. Võta ja vali, puudust pole. Väikeses kohvinurgas müüakse liivataignast küpsiseid ja õhtuti saab lastele kaasa osta uneliiva. See liivapaberipood oleks maailma kõige soojem pood, liivakastide ja väikeste liivalossidega. Liiv – see on ju meile iseenesest mõistetav, sest seda on ju palju ja tundub, et see ei saagi kunagi otsa.

Nende mõtete jätkuks hakkasin arvama, kuidas saab liiv paberi külge? Kas see üldse on liiv? Kui palju liiva on tolmuks lihvitud? Mis saab tolmust? Kas see tõuseb ja vajub ja siis jälle tõuseb? Kõrbes on ju liiva nii palju, kas sellest saab liivapaberit teha?

Aga siiski, see sienakarva liivaloss. Puhjas sellepärast, et just seal hakkab ikkagi juba väga kripeldama, kas liivapaberit ikka jätkub? See on põletav küsimus. Kes poleks kuulnud küsimusi – kas kotlette jätkub, kas mahla jätkub, kas viina jätkub, kas kooki ikka jätkub, aga kas liivapaberit ikka jätkub?