Liivapaber on mu sõber!

Ma tahaksin laulda, et liivapaber, sa oled mu ainuke aare, oled kõik, mis mul on. Tegelikult nii ongi. Pea see ei olnud, kui sõitsin Viljandist Tartusse tudengitele kursust andma, sees miskit kripeldamas.

Kas ikka liivapaberit jätkub? Kas ikka jätkub? Tasapisi kerkis silmade ette unistuste pood, nimega –LIIVAPABER. See võiks paikneda täpselt Puhjas, seal kus on Puhja Burksi Putka, lühendatult PUBUPU. Ja kui ma siis hommikuhämaruses Tartu poole sõidan, särab juba kaugele sienakarva plafoon – LIIVAPABER. Ja siis ma õhkan endamisi sellise õhkamise nagu tegi Mary, animafilmis Mary and Max, kui ta õhkas – Earl Grey, sest sellise nime tahtis ta panna oma lapsele. Nimelt tema isa oli 40 aastat sellenimelistele teekotikestele nöörikesi külge klammerdanud ja see oli tema elu ja töö, võib öelda isegi elutöö.

Niisiis liivapaber on mu sõber. Unistasin, et liivapaberipood võiks olla liivalossi sarnane ja seal oleks müügil mitmesuguseid liivapabereid – linte, kettaid, lehti, igat numbrit ja värvitooni. Võta ja vali, puudust pole. Väikeses kohvinurgas müüakse liivataignast küpsiseid ja õhtuti saab lastele kaasa osta uneliiva. See liivapaberipood oleks maailma kõige soojem pood, liivakastide ja väikeste liivalossidega. Liiv – see on ju meile iseenesest mõistetav, sest seda on ju palju ja tundub, et see ei saagi kunagi otsa.

Nende mõtete jätkuks hakkasin arvama, kuidas saab liiv paberi külge? Kas see üldse on liiv? Kui palju liiva on tolmuks lihvitud? Mis saab tolmust? Kas see tõuseb ja vajub ja siis jälle tõuseb? Kõrbes on ju liiva nii palju, kas sellest saab liivapaberit teha?

Aga siiski, see sienakarva liivaloss. Puhjas sellepärast, et just seal hakkab ikkagi juba väga kripeldama, kas liivapaberit ikka jätkub? See on põletav küsimus. Kes poleks kuulnud küsimusi – kas kotlette jätkub, kas mahla jätkub, kas viina jätkub, kas kooki ikka jätkub, aga kas liivapaberit ikka jätkub?