Kirpude
vastu - põllumehe kaitseks.
Viimasest
postitusest on möödas pea aasta ja, et blogi varjusurmast välja tuua,
otsustasin nüüd pikemalt pajatada. See lugu pole kontidest ei kosmosest. See on
lihtne lugu põllumehe naise vaatenurgast ja lugemiseks neile, kes põllumajandusega
kursis eriti pole. See on lugu aust, aususest ja austamisest ning
keskkonnasõbralikust tootmisest. See on lihtne lugu – suvirapsilugu, mis vürtsitatud
herbitsiidide ja pestitsiididega.
Kirjutama
ajendas mind hetkeolukord, see mida ma iga päev kuulen ja loen.
Põllumees läheb õhtul põllule ja
ööseks ei tulegi tagasi...
Need sõnad,
tõsistelt meestelt, Minu isa oli ausus
ise, iseloomustavad ehk olukorda väga kokkuvõtlikult ja tabavalt.
Niisiis rapsist.
Kuigi
põllupidamine on tsirkulaarne, alustan ma siinkohal seda lugu sellest hetkest,
kui seeme läheb mulda.
Tavaliselt külvatakse
raps puhituna st, et seeme sisaldab putukamürki Oftanoli ja puhist Rapcol TZ
46 W5. Varem läks mullaharimisega mulda ka mullamürk. Praeguseks on see keelatud,
aga kellel laojäägid, riskib ja kasutab ära.
Pärast
külvi, kui kasvutemperatuur sobilik, hakkab suviraps idanema. Põllumees on
närviline, sest kuiv ja soe ilm on sobilik maakirpude möllamiseks põllul. Nad sooritavad
kõrgushüppeid taimele ja maha, jättes endast maha augulised idulehed ja olles
võimelised hävitama ööga terve põllu. Põllumees on kurb, taimi tuleb ju
kaitsta. Käib põllul, loeb kirpe ja loodab, et ehk tuleb kõva vihm ja peseb pahad
kirbud maha. Palub vihma, kuid mitte nii tugevat (ei, ei, mitte rahet), et see
tõusnud taimed võiks mõne minutiga hävitada. Soovida võiks ka rasket, kleepuvat
lumeloppa, mis toob põllule õhusoleva õietolmu (nt pajude) ja on väga hea põlluväetiseks.
23 aasta jooksul on see üks kord juhtunud.
Sooja püsides, kirpudele õnnetuseks, täidab põllumees ehk pritsimees pritsi ja läheb kirpe hävitama. Põldude otstes, kus külvik teeb pöördeid, on muld kõvem ja tõusmed hapramad, tavaliselt maiustavad kirbud sealkandis mõnuga ja järgi jääb tühi maa, kus hiljem vohab umbrohi (see küll pole ilus sõna taimede kohta, sest, mis ühele umbrohi, see teisele ravimtaim).
Kirbud
kadunud, hakkab taim sirguma. Põllumees on närviline, sest kohe tuleb hiilamardika
rünnak. Käib põllul ja uurib varsi, kas juba midagi mustendab. Kutsub naise appi.
Põllul kõndides avastavad imelikud, kidurad laigud. Hm, teeb nõutuks. Ei ole
sitikaid ega pruune laike näha, kuid mullast, juure kõrvalt punnitab mingi
kasvaja. Nuuter, kurat!!!
Järgneb ekskursioon - Tunne oma maid ja mardikaid. Selguvad
põllud, kuhu järgmisel 7-l aastal mingil juhul rapsi külvata ei tohiks. Lahenduseks
on:
1. Osta
sisse nuutrikndlat talirapsi seemet ja loota, et peaagronoom taevas annab sellise talve, et
raps kevadeks alles jääb.
2. Osta
sisse hirmkallis nuutrivaba sort (alles katsetamisel ja kes seda teab milleni aretatud)
3. Meele
rahulikuma seisundi nautimiseks visata nuutrit ka naabrimehe põllule (kui tal
seda just juba seal ei ole).
Niisiis raps
sirgub. Hiilamardikas, hellitusnimega hiilakas, rõõmustab, süües ära kõik
õiepungad ja muutes kõtrade tekkimise võimatuks. Põllumees tahab kaitsta taimi
ja täidab pritsi, vurab põldu ja hävitab söödiku. Siinkohal peaks mainima seda,
et pritsida ei saa tuulega, vihmaga, siis kui väljas on +25 ja üle ning päise päeva ajal mesila ligiduses. Põllumees
on väga närviline, vaatab ilmateadet, kirub rahustuseks naist, lapsi, koeri,
kasse, valitsust ja Kreekat...
Et lugu siiski
väga pikaks ja nutuseks ei kisuks, siis olgu napisõnaliselt ja konkreetselt
lisatud, et rapsitaimi ohustavad vee nälkjad ja teod. Haigustest valgemädanik, mustmädanik jne. Raps, õlikultuurina, vajab kasvu ja õitsemise ajal lämmastikku, fosforit,
kaaliumi, magneesiumi, väävlit, boori, molübdeeni, mangaani ja mulla pH taset,
ligi 6,5.
Raps vajab
kasvamiseks sademeid ja valmimiseks päikest, kuid seda kõike määrab vaid peaagronoom
üleval. Kummardus talle!
Põllumees läheb õhtul põllule ja
ööseks ei tulegi tagasi...
Meie mees
saab kuus korda vähem toetusi, kui muumaailmamees ja meie mees magab kevadel
kolm tundi ööpäevas ja mürgitab ennast, tegelikult ta ju ei taha näiteks puhuda
ummistunud pihusteid ja mõni mürk on elus
magusam kui teine, mõni mürk on kohe väga väga magus... ja oma suu on ihule
kõige ligemal.
Mis puudutab
palju kisa ja kära tekitanud Roundup´i, siis põllumehi on igasuguseid ja hooletut
ning mõtlematut Roundupitamist ka kindasti, sest siinkohal tuleb mängu jälle
küsimine. Kumb on parem, kas hävitada umbrohi mürgiga või kulutada
maaharimiskordadele sadu liitreid naftat, tehnikat (mis õudkallis) ja
inimressurssi? Vastust tegelikult pole.
Suurima
meelerahu toob muidugi see, kui sügisel sinu saak naabrimehe omast parem on, mis
sest, et väiksema normiga pritsitud ja väetatud. Põllumehe astumine põllule on
parim väetis ja tõrje. Ta tahab imetleda oma ilusaid põlde ja olla uhke oma tehtud töö üle.
Ja siinkohal põllumehe lemmiklause: sügisel infarkti ei tulnud, sestap külvan kevadel jälle.
Ilusat
kevadet, 9. märtsil hakkavad linnud meie poole lendama.
