Kui hoolega otsid, siis kindlasti leiad!

Oli jahedavõitu sügisilm, kui äkki tundsin, et nüüd on viimane aeg varuda äraõitsenud õienuppe talvisteks toimetusteks. Nimelt väga konkreetseid õienuppe - peiulillede omi. Mõned sõbrad lubasid oma aiasügavikest nuppe korjata ja kuivatada, nii olin üsna kindel, et midagi ikka koguneb, aga ikkagi nagu kripeldas, et kas terveks aastaks ikka jätkub. Kas ikka jätkub? 

Otsustasin minna siiski ka Viljandi linna luuretuurile  Sõitsin autoga üsna sihitult, keerutasin ja tiirutasin, kulutasin kütet ja närve. Liikusin aina kitsamaile tänavaile, kus polnud kunagi käinud. Unistasin aina peiulilledest, sest nendega saab värvida väga ilusat rohekat värvitooni -  luumaterjalile muidugi. 

Õhtu hakkas jõudma ja aeg hakkas otsa saama, kui nägin midagi väga muinasjutulist ja uskumatut. Minu ees oli äkki aed täis peiulilli ehk tageteseid. Seal oli nii äraõitsenuid, kui ka veel õitsemas taimi. Jätsin auto seisma ja lihtsalt ei uskunud oma silmi, ma polnud kunagi näinud nii palju tageteseid. Mõtlesin, mida teha, kas ma julgen üldse minna väravast sisse. Kes seal võiks küll elada? Kindlasti on see hea inimene, mõtlesin endamisi. 

Peiulilled kasvasid värava taga, kõnnitee äärtes, aiaäärtes, pottidega trepil - see oli peiulillede meri. 

Võtsin julguse kokku ja astusin väravast sisse, läksin ukse taha ja koputasin. Aiast kostsid hõiked ja nurga tagant ilmus vanamemm, vast natuke alla 80-ne. Teretasime, rääkisin oma soovist. "Oi, toon kohe kilekotikesi teile!" Vanaproua läks trepist üles ja tuli tagasi tühjade saia ja leivakottidega, klambrid ka ilusasti kaasas. Ütlesin, et vajan närtsinud nutte, et ei hakka ilusaid õisi tema aiast murdma. 

Korjasime ja korjasime, kiitsin taimi, et küll on ilusad nagu puud. Tädike ütles, et vaadake, mina kasvatan kanu ja toon kevadel kõik kanade sita siia, et taimedel hea oleks. Ma sain teada paljugi, et mees surnud, koer surnud, kolmes toas remont hiljuti tehtud, uus mööbel sees puha, üks tuba ootab veel tegemist. Sain ka teada naabruskonnast, kes keda peksab ja kes kui palju joob. Samas polnud see üldse kibestunud inimese jutt, kui mul poleks kohutavalt külm hakanud, oleks veelgi kuulanud. Vitaalne vanaproua, hea ja suure südamega, aina rääkis ja rääkis. "Ja nüüd võtame teile ka seemneid, sest siis saate järgmisel aastal ise neid taimi kasvatada. Mina kasvatan kõik ise. Näete, siin on ilusad puhmad, siit võtame ilusa kimbu vaasi. Teate, mulle nii meeldib, kui koristad toa ära, tuulutad, paned puhta valge lina lauale ja siis vaasi peiulilled lõhnama."

Täitsin kotte ja hinge.
Koju tulles, koristasin köögi, panin puhta lina ja tagetesed vaasi, õienupud kuivama ja seemned purki. 

Ma ei tea tema nime ja aadressi, aga koha leian üles. Vaatan ilusa kevadilma ja viin talle tänutäheks taimi, nt lavendleid, sest need just tärkasid. Jah, ma teen seda kindlasti!