Komöödiasugemetega müstiline krimidraama.

27. dets oli võimalus viibida EMO-s, istuda seal ootesaalis järjest 7 tundi.
Ei, ma absoluutselt ei kurda, sest kui ma poleks tõusnud juba 4.00
hommikul ja kui mul poleks kõht tühjaks läinud, oleksin seal veel olnud,
sest film mida vaatasin, oli põnev. See oli komöödiasugemetega
müstiline krimidraama.
7 tundi aastas on ju natuke aega, et lihtsalt vaadelda ja mõtiskleda.
Filmis olid peategelased tavalised inimesed, kes tulid EMO-sse oma
hädasid kurtma ja muidugi abi saama.
Vanad inimesed tulid poegade või tütardega, nad rääkisid valju häälega
ja varsti oli selge, millises toanurgas neil kuusk on ja millised jõulutoidud
nad hommikul ää sõid, et need hukka ei läheks. Üks äärmiselt tore
vanapapi kurtis, et kaks korda on püütud kopsupõletik välja ravida, aga
tema raisk istub sees ja teeb olemise nõrgaks, vere sete mõõdeti vanal
230. Pingil istudes ja oma aega oodates, tormasid tema juurde vitaalsed
sugulased korvikesega, milles valge rätiku all head paremat ja katsid
EMO ootesaali vanale sugulasele laua. See kõik oli pidulik ja ilus ja nad
paistsid nii head inimesed olevat, et poleks kindlasti mullegi keelanud
sealt valgelt linalt midagi nosimiseks võtta.
Vanem vene daam nuttis poolteist tundi telefoni ja teine daam püüdis sel
ajal läbi helistada kogu suguvõsa ja tuttavad, teatades, et tal nüüd jalg
kipsis. Neli tundi kõndis ootesaalis edasi-tagasi mees, kes pidi jooma ära
poolteist liitrit vett. Õhtul kella viie paiku hakati teda paaniliselt otsima.
Mees lihtsalt ei jõudnud enam kõndida (ei saanud istuda) ja lasi oma
päkapikunäolise naisega jalga, olles joonud vaid kaks plastmassist
topsikutäit vedelikku.
Filmi vürtsitamiseks, toodi mingil ajal relvastatud saatjatega sisse
kanakaka kostüümis, käe- ja jalaraudades vang, kes eelisjärjekorras
vastu võeti ja kes poole tunni pärast lahkus keskmine sõrm lahases.
Televiisorist jooksid Kodutunne ning Tristan ja Isolde. Osad ootajad
sättisid end vaatama, kuid minu vastas istuv keskealine naine keeras
telekale selja ja otsides oma kaasalt tuge, istus ning ootas neli tundi,
nägu valust grimassis, aegajalt sõnades - ja bolše nemagu.
Edasi-tagasi sagisid noored, kes kaebasid seljavalu üle, mõned neist
tegid ootesaali pinkidel väikese uinaku. Osad noored naersid ja ajasid
üksteist taga. Nooremapoolne naine seletas vastuvõtus, kuidas tal just
natuke aega tagasi hakkas kõht valutama ja valuvaigistit ei taha võtta,
sest pole tablakainimene.
Minu ema päevases sõnavaras oli ohtralt sõnu - kannata, kannata ära,
katsu kannatada, ole kannatlikum, kas sa kannatada ei jõua, kannatust
natuke, kannatust peab jätkuma jms., njah nüüd meenus A. Alliksaar -
lootust peab pälvima.