Luu ja nahk

Kurvikud

Kurvikud on pisikesed luust kurbloomad, kes käivad nina maas, häbenedes seda, et neil pole hambaid, seevastu on suured süsised silmad ja nad armastavad oma sooja villast pesa ning inimeste lähedust.

Punasavi, õietolm, süsi ja kuld

Luumaterjal

Väike väliköök

Pajast tulnud

Välivalamu

Tulevased kõrvukad ehk esemed, mis tilpnevad kõrvalestade küljes

Angervaksaleotis ootab kotikesi

Sellised kaunistused tulevad kotikestele

Pesumasinast tulnud

Sõled on valmimisel

Kurvikud

Niisiis, menetlemine käib öödkupäävad. Keetsin liiliate õietolmust ja mesilasvahast värvi, et musterdada luust esemeid. Riivisin sütt ja urgitsesin vana kivimüüri seest peotäie punast savi. Mesilasvahaga kokkusulatades on needki hüvad värvid. Päris kulda veel kahjuks pole, seega leppisin võlts kullapuruga.

Raisamatjad on mu sõbrad

Mõned päevad tagasi tilpnesin paar tundi ärkveloleku ja une piiri pääl. See lõi elu natuke segamini.... piiri pääl tilpnemine on üks kahtlane olek. Näiteks Skiso tõi sel ajal mulle hiire voodisse. Eelmisel korral hiirt ei leidnud, tõi konna. Noojah, sõbraga tuleb ju kõike jagada. Skiso ei ole feissbuki sõber, ta on päris sõber, talle võib iga kell pai teha. Piiri peal olla on kosutav, sünnivad vägevad ideed, äratundmised ja kangastuvad utoopiad... selguse toovad tagasi hiired, konnad, sisalikud või nahkhiired.
Eile sai valmis väliköök koos uhke välivalamuga. Valamu on tehtud kividest ja killustikust ja sinna saab valada sogast, keemiavaba vett. Mõned ribenad, mis luudelt lahti keenud, jäävad killustikule ja on harakatele head. Väike tütar ütles kord, et harakad on eesti linnud, neid peab toitma (eesti linnud ei muu pärast, kui nad on sinimustvalged). Nii ma siis toidan neid ja veel tuhandeid muid ilmaolendeid. Minult ootavad saaki nii sipelgad, koid kui raisamatjad. Elu rustikaalsuses omavad tähtsust vaid vägevad, väiksed mutukad.
Nüüd läheb tööks ja varsti võite kohata pilte väliköögist ja mu uutest tegemistest ja muidugi ka uutest luu- ja nahkesemetest.

Triptühhon TÜ VKA nõupidamiste saali seinale

Kontkontsadega kõpskingad

Põhjapõdra sääreluust nõelakoda

Kolm koda

nahast, luust ja sarvest nõelakojad

Ma jään vahel uskuma kõige naiivsemaid ja absurdsemaid (võib-olla siiski kõige tõepärasemaid näivaid) asju ning mõtlen, et mida muud....
Näiteks on tore uskuda vanaisast, kes öösiti taevatähed tagasi naelutab, et need kunagi otsa ei lõpeks. See vanaisa elab igavesti, sest ta peab hoolitsema tähteda eest.
Miks mitte  karu dõmdõ-dõmdõ-dõmdõdõmmist  arvata seda, et ta selle mõminaga tegelikult tahab öelda, kuidas ta meid kõki armastab.
Ja veel seda, et seitsmepäine lohe, on tegelikult seitsmepäine haldjas, kes meilt kõikidelt kaitset ja armastust vajab ning ei maksaks liiga innukalt minna tal päid  raiuma.
Ja võib-olla hulgused päriselt polegi hulgused, vaid pilvekähardajad, kes annavad meile võimaluse pilvelambaid imetleda....

Tinulised