Siniste juustega tüdruk ei tahtnud kooli minna

Pesa

Puusild 2

Juhtuski nii, et hakkas sadama (homne päev tuli tagasi)

Kepikõndija

August on maalikuu

Ja nüüd on see tuhin jälle peale langenud. Vajadus valgele lõuendile toone segada. Iial ei tea, mis lõpuks saab, kelle või mille alla jääb puu või taevas, kuhu kõik viimaks lähevad (jõuavad), kas kuule kuulub kõik ja kas koopad on kõndimiseks.

Lõuendile veetud toonid on segatud värvimuldadest - linaõli, apelsinitärpentiini ja Kristina vanavanemate mesilasvahaga (neid mesilasi pole enam ammu elus).

Kuid lõpuks on kõik vaid üks enesemüümine ja nüüd mõned fotod (maalide suurused 25x25cm). Talletan need siia blogisse, sest ei või teada, kas järgnevatel päevadel saab inimene loomaks või taevas maaks.

Ööliblikavahtija

Marjade emad

Täpilise kleidi tants

Tule tagasi homne päev

Mäng

See ei ole tunnel, mees!

Viimane mari

Kirpude vastu - põllumehe kaitseks.

Viimasest postitusest on möödas pea aasta ja, et blogi varjusurmast välja tuua, otsustasin nüüd pikemalt pajatada. See lugu pole kontidest ei kosmosest. See on lihtne lugu põllumehe naise vaatenurgast ja lugemiseks neile, kes põllumajandusega kursis eriti pole. See on lugu aust, aususest ja austamisest ning keskkonnasõbralikust tootmisest. See on lihtne lugu – suvirapsilugu, mis vürtsitatud herbitsiidide ja pestitsiididega.

Kirjutama ajendas mind hetkeolukord, see mida ma iga päev kuulen ja loen.

Põllumees läheb õhtul põllule ja ööseks ei tulegi tagasi...

Need sõnad, tõsistelt meestelt, Minu isa oli ausus ise, iseloomustavad ehk olukorda väga kokkuvõtlikult ja tabavalt.

Niisiis rapsist.

Kuigi põllupidamine on tsirkulaarne, alustan ma siinkohal seda lugu sellest hetkest, kui seeme läheb mulda.

Tavaliselt külvatakse raps puhituna st, et seeme sisaldab putukamürki Oftanoli ja puhist Rapcol TZ 46 W5. Varem läks mullaharimisega mulda ka mullamürk. Praeguseks on see keelatud, aga kellel laojäägid, riskib ja kasutab ära.

Pärast külvi, kui kasvutemperatuur sobilik, hakkab suviraps idanema. Põllumees on närviline, sest kuiv ja soe ilm on sobilik maakirpude möllamiseks põllul. Nad sooritavad kõrgushüppeid taimele ja maha, jättes endast maha augulised idulehed ja olles võimelised hävitama ööga terve põllu. Põllumees on kurb, taimi tuleb ju kaitsta. Käib põllul, loeb kirpe ja loodab, et ehk tuleb kõva vihm ja peseb pahad kirbud maha. Palub vihma, kuid mitte nii tugevat (ei, ei, mitte rahet), et see tõusnud taimed võiks mõne minutiga hävitada. Soovida võiks ka rasket, kleepuvat lumeloppa, mis toob põllule õhusoleva õietolmu (nt pajude) ja on väga hea põlluväetiseks. 23 aasta jooksul on see üks kord juhtunud.

Sooja püsides, kirpudele õnnetuseks, täidab põllumees ehk pritsimees pritsi ja läheb kirpe hävitama. Põldude otstes, kus külvik teeb pöördeid, on muld kõvem ja tõusmed hapramad, tavaliselt maiustavad kirbud sealkandis mõnuga ja järgi jääb tühi maa, kus hiljem vohab umbrohi (see küll pole ilus sõna taimede kohta, sest, mis ühele umbrohi, see teisele ravimtaim).

Kirbud kadunud, hakkab taim sirguma. Põllumees on närviline, sest kohe tuleb hiilamardika rünnak. Käib põllul ja uurib varsi, kas juba midagi mustendab. Kutsub naise appi. Põllul kõndides avastavad imelikud, kidurad laigud. Hm, teeb nõutuks. Ei ole sitikaid ega pruune laike näha, kuid mullast, juure kõrvalt punnitab mingi kasvaja. Nuuter, kurat!!!

Järgneb ekskursioon  - Tunne oma maid ja mardikaid. Selguvad põllud, kuhu järgmisel 7-l aastal mingil juhul rapsi külvata ei tohiks. Lahenduseks on:

1. Osta sisse nuutrikndlat talirapsi seemet ja loota, et peaagronoom taevas annab sellise talve, et raps kevadeks alles jääb.

2. Osta sisse hirmkallis nuutrivaba sort (alles katsetamisel ja kes seda teab milleni aretatud)

3. Meele rahulikuma seisundi nautimiseks visata nuutrit ka naabrimehe põllule (kui tal seda just juba seal ei ole).

Niisiis raps sirgub. Hiilamardikas, hellitusnimega hiilakas, rõõmustab, süües ära kõik õiepungad ja muutes kõtrade tekkimise võimatuks. Põllumees tahab kaitsta taimi ja täidab pritsi, vurab põldu ja hävitab söödiku. Siinkohal peaks mainima seda, et pritsida ei saa tuulega, vihmaga, siis kui väljas on +25 ja üle ning päise päeva ajal mesila ligiduses. Põllumees on väga närviline, vaatab ilmateadet, kirub rahustuseks naist, lapsi, koeri, kasse, valitsust ja Kreekat...

Et lugu siiski väga pikaks ja nutuseks ei kisuks, siis olgu napisõnaliselt ja konkreetselt lisatud, et rapsitaimi ohustavad vee nälkjad ja teod. Haigustest valgemädanik, mustmädanik jne. Raps, õlikultuurina, vajab kasvu  ja õitsemise ajal lämmastikku, fosforit, kaaliumi, magneesiumi, väävlit, boori, molübdeeni, mangaani ja mulla pH taset, ligi 6,5.

Raps vajab kasvamiseks sademeid ja valmimiseks päikest, kuid seda kõike määrab vaid peaagronoom üleval. Kummardus talle!

Põllumees läheb õhtul põllule ja ööseks ei tulegi tagasi...

Meie mees saab kuus korda vähem toetusi, kui muumaailmamees ja meie mees magab kevadel kolm tundi ööpäevas ja mürgitab ennast, tegelikult ta ju ei taha näiteks puhuda ummistunud pihusteid ja mõni mürk on elus magusam kui teine, mõni mürk on kohe väga väga magus... ja oma suu on ihule kõige ligemal.

Mis puudutab palju kisa ja kära tekitanud Roundup´i, siis põllumehi on igasuguseid ja hooletut ning mõtlematut Roundupitamist ka kindasti, sest siinkohal tuleb mängu jälle küsimine. Kumb on parem, kas hävitada umbrohi mürgiga või kulutada maaharimiskordadele sadu liitreid naftat, tehnikat (mis õudkallis) ja inimressurssi? Vastust tegelikult pole.

Suurima meelerahu toob muidugi see, kui sügisel sinu saak naabrimehe omast parem on, mis sest, et väiksema normiga pritsitud ja väetatud. Põllumehe astumine põllule on parim väetis ja tõrje. Ta tahab imetleda oma ilusaid põlde ja olla uhke oma tehtud töö üle.

Ja siinkohal põllumehe lemmiklause: sügisel infarkti ei tulnud, sestap külvan  kevadel jälle.

Ilusat kevadet, 9. märtsil hakkavad linnud meie poole lendama.