Mõned päevad tagasi tilpnesin paar tundi ärkveloleku ja une piiri pääl. See lõi elu natuke segamini.... piiri pääl tilpnemine on üks kahtlane olek. Näiteks Skiso tõi sel ajal mulle hiire voodisse. Eelmisel korral hiirt ei leidnud, tõi konna. Noojah, sõbraga tuleb ju kõike jagada. Skiso ei ole feissbuki sõber, ta on päris sõber, talle võib iga kell pai teha. Piiri peal olla on kosutav, sünnivad vägevad ideed, äratundmised ja kangastuvad utoopiad... selguse toovad tagasi hiired, konnad, sisalikud või nahkhiired.
Eile sai valmis väliköök koos uhke välivalamuga. Valamu on tehtud kividest ja killustikust ja sinna saab valada sogast, keemiavaba vett. Mõned ribenad, mis luudelt lahti keenud, jäävad killustikule ja on harakatele head. Väike tütar ütles kord, et harakad on eesti linnud, neid peab toitma (eesti linnud ei muu pärast, kui nad on sinimustvalged). Nii ma siis toidan neid ja veel tuhandeid muid ilmaolendeid. Minult ootavad saaki nii sipelgad, koid kui raisamatjad. Elu rustikaalsuses omavad tähtsust vaid vägevad, väiksed mutukad.
Nüüd läheb tööks ja varsti võite kohata pilte väliköögist ja mu uutest tegemistest ja muidugi ka uutest luu- ja nahkesemetest.
Mul tulevad ka kõige ägedamad ideed sel samal piiril ja polegi midagi imestamis- või taunimisväärset, et seda teadvuse seisundit igasuguste vahenditega esile kutsutakse.
ReplyDelete