Liivaterade korrastamisest!

Täpselt 1. märtsil ärkasin ma tundega, et tuleb hakata nihutama, värvima, sorteerima ja puhastama, kahe sõnaga - kord ja meetod! Töökoda Koordikamber vajab remonti ja suurpuhastust!

7 aastat on tehtud väga palju eksperimente, jõustunud palju ideid ja analüüsitud ebaõnnestumisi. Ma olen sõbraks saanud väga paljude materjalidega ja nemad on mulle väga palju andnud. Mõtlen, et materjalidelt ei saa kunagi võtta seda, mida neil pole. Katsetused vajavad erinevaid vahendeid ja kuigi on minu elu vaieldamatu osa kogu aeg midagi keeta ja segada, leidsin, et tuleb teha vahekoristus ja mõelda, mida ma edaspidiseks tööks üldse vajan. Hindasin, mis on töökojas kõige olulisemad objektid ning kooslused ja otsustasin elu korrastada.

Algus

Ainult algus

Paari päeva pärast

Segadus ja ohked

Haigla meeleolu

Soovisin teha võimalikult väikese kuluga st sellega, mis mul olemas on. Esimesel päeval oli natuke värvi ja 3 cm lai pintsel. Õhtuks oli endalegi üllatuseks, töökoja seinast värvitud üsna suur pind. Värvisin pühendumusega, sest ma ei olnud kindel, kas lai pintsel üldse nii korralikult seina katab ja karvased rullid tundusid ka kahtlased. Töökoda pidi saama valgeks, värvisin ja värvisin oma peenikese pintsliga, et seda tööd ikka kauemaks jätkuks. Tahtmisi tuli igal hommikul juurde ja unistasin märtsikuust kui remondikuust!

Umbes nädala möödudes valitses kaos, sest tundus, et kõike on liiga palju ja tekkis oskamatus sorteerimisel, kuid koitis jälle uus päev ja pea oli taas helgem. 

Ilus kapike
(mõttetu pildi allkiri)

Mustast leedrist sahtlinupud, musta pässikuga värvitud ja mesilasvahatatud.
Kõlab kui sandlipuust keerdtrepiga, mis kuuni ulatub.

Hästivarustatud kaubandusse minna eriti ei soovinud ja nüüd tuli pea tööle panna, sest kuuri all on alati vajalikku nodi ning mulle on kogu aeg tundunud, et kuurid on kummist. Etteruttavalt võin mainida, et korda sai ka kuur, kus tegelikult lisaks kõigele muule, peavad ära mahtuma vasakule poole puud ja paremale luud. Vahet pole, mõlemad on head materjalid ja ei hammusta.

Puud

Luud (nõrganärvilistel mitte süveneda)

Sorteerisin iga helme, iga kruvi, nöörijupi, oli aega hoida materjale käes ja arvata, kust nad on tulnud ja kuhu nad lähevad.

Väike nodi

Tundsin, et sorteerin rannas liivateri ja taevas tähti, kuigi need muidugi mingit sorteerimist ei vaja, sest loodus on need hästi paika pannud ja üle lugenud, aga minu töökojas ei ole tuuli ega torme ning päike paistab vaid läbi klaasi!

Nostalgilised mustrid

Kas akendel võiks olla kardinad?

Vardad ja heegelnõelad oma pesades

Kapsasöödik

Liiga läikiv, kuid peagi see möödub!

Korralikult tuli sorteerida ka prügi - metall, plastik, kile, klaas, paber, papp, puitmaterjal ja ohtlikud jäätmed.

Töökoja remontimise ja korrastamise ajal mõtlesin teile, sest paraku on paljud esemed seotud minu inimestega. Ühel õhtul valasin küünlaid, lihtsalt selleks et ühildada materjale, mida olin sunnitud koristamise ajal kogu aeg ühest töökoja otsast teise paigutama. Kummastav on mõelda, et 1+1+1+1=1, aga nii vahel on!

Vannitoa tuunimisest, Ugala lampidest ja varjamisest!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama aastast 2015, kui talumaja alumised palgid vahetusse läksid ja meie vannituba jäi rippuvate kipsplaatide, ämblikuvõrkude ja sipelgapesade jäänuste tallermaaks.  Täpselt 2016. aasta novembris seadsin sammud mööda porist rada kuuri poole, sest remont algab ju alati kuurist, kus on veel eelmiste tuunimiste ülejääke ja muud huvitavat, mis vahepeal juba ununenud on.

Otsustasin teha 0 Euroga vannitoa remondi, kuid lõpuks päris nii ikka ei läinud, sest kuuri alt leitud mingisugune punane läikiv värv siiski seinavärviks ei sobinud ja tuli osta 15 Euro eest värvi ja palkidele valget seinavaha. Vannitoa ja kuurivaheline rada sai remondiga üsna vesiseks tallatud. Kuur on ju kõigil kummist ja sinna mahub palju vajalikku kraami ning sealt võib leida ka teiste jäetud huvitavat nodi ja eluks vajalikke sõnumeid.

Nii sain sealt näiteks WC paberirullide hoidiku. Tegelikult võib rulle igal pool ja mitut moodi hoida, aga mul oli vaja midagi, mis varjaks palgi sisse võetud augu (keegi kunagi mingis hoos). Selle kasti kõrvale pidin aga paigutama veel ühe kasti, sest ka teine koht seinas oli kellelgi kirvega sisse võetud. Niisiis sai üsna alguses selgeks, et varjata tuleb nii mõndagi.

Aastad läksid ja süda hakkas kripeldama, et äkki on pintslid ja rullid kilekottides ära kuivanud ja vajavad veidi  värviga niisutamist. Sel korral olid õnnepäevad, sest juubelijärgsed ümbrikud ehituspoe kinkekaartidega kutsusid ammu avama. Kiired kalkulatsioonid tehtud, võis remont alata! Alguses muidugi plaanisin ainult vannialuse põranda ära tasandada, aga läks nagu ikka. Üks plaat üles ja teine ja kolmas ja mis see terve põrand siis üles võtta on ja uued plaadid panna.

 

Kapimajanduse olin otsustanud likvideerida, sest kapisisu põrandale võttes oli selge, et see kõik mahub ilusasti vaid paari korvi.

Korvid olid nagunii tühjalt seisnud ja seal magasid tavaliselt kassid, eriti Skiso.

Kinkekaartidega pidasin täpset arvestust, et ikka jätkuks. Lisaks sain: peegli kohal oleva lambi taaskasutusest 1 Euroga, teise lambi Ugala tühjenduspäevilt - selle tuunisin kuplitega kokku, mis kunagi Sõbralt sõbrale poest ostetud (hinda ei mäleta).

Lillepotid on küünlajalgadel 1.50  Eurot - taaskasutusest.

Puidust riiulid ehitasin kappidest, mis ära lammutasin.

Seinavärvi ka uuendasin ja kardinad taaskasutusest 1 Euro. Need on tavalised aknakardinad, hea pesta ja vahetada, vett läbi ei lase.

Vaiba võtsin lihtsalt vaibavarudest ja muidugi Igavesti Kallistavatele Hiirtele tegin ka jalgade alla midagi pehmet.

Vaibad siiski tohivad olla vaid suvel või siis lahjal põrandaküttel.

Valamualust ei tahtnud pikaks teha, mulle meeldib, kui esemed on nihutatavad, teisaldatavad ja remonditavad. Alusriiuli ehitas ja kogu valamusüsteemi paigaldas peremees.

Vannituba on meil üsna suur, tõeline tuba, kus kunagi paar vanakest elasid ja sinna ilusati ära mahtusid. Siiski otsustasime ehitamise ajal, et kahte akent pole pesutuppa vaja ja ühte aknaorva ehitasin riiuli igapäevaste tarvete jaoks.

All kastis olevad pesuvahendid võiksid olla ka mujal, aga tegin ratastega kasti, sest see peab varjama torusid palgil.

Toataimedest sobib vannituppa väga hästi nõelköis. Ei vingu liialt ja kannatab kõike! Jõudu ja vastupidamist talle! Ilus oled!

Kui hoolega otsid, siis kindlasti leiad!

Oli jahedavõitu sügisilm, kui äkki tundsin, et nüüd on viimane aeg varuda äraõitsenud õienuppe talvisteks toimetusteks. Nimelt väga konkreetseid õienuppe - peiulillede omi. Mõned sõbrad lubasid oma aiasügavikest nuppe korjata ja kuivatada, nii olin üsna kindel, et midagi ikka koguneb, aga ikkagi nagu kripeldas, et kas terveks aastaks ikka jätkub. Kas ikka jätkub? 

Otsustasin minna siiski ka Viljandi linna luuretuurile  Sõitsin autoga üsna sihitult, keerutasin ja tiirutasin, kulutasin kütet ja närve. Liikusin aina kitsamaile tänavaile, kus polnud kunagi käinud. Unistasin aina peiulilledest, sest nendega saab värvida väga ilusat rohekat värvitooni -  luumaterjalile muidugi. 

Õhtu hakkas jõudma ja aeg hakkas otsa saama, kui nägin midagi väga muinasjutulist ja uskumatut. Minu ees oli äkki aed täis peiulilli ehk tageteseid. Seal oli nii äraõitsenuid, kui ka veel õitsemas taimi. Jätsin auto seisma ja lihtsalt ei uskunud oma silmi, ma polnud kunagi näinud nii palju tageteseid. Mõtlesin, mida teha, kas ma julgen üldse minna väravast sisse. Kes seal võiks küll elada? Kindlasti on see hea inimene, mõtlesin endamisi. 

Peiulilled kasvasid värava taga, kõnnitee äärtes, aiaäärtes, pottidega trepil - see oli peiulillede meri. 

Võtsin julguse kokku ja astusin väravast sisse, läksin ukse taha ja koputasin. Aiast kostsid hõiked ja nurga tagant ilmus vanamemm, vast natuke alla 80-ne. Teretasime, rääkisin oma soovist. "Oi, toon kohe kilekotikesi teile!" Vanaproua läks trepist üles ja tuli tagasi tühjade saia ja leivakottidega, klambrid ka ilusasti kaasas. Ütlesin, et vajan närtsinud nutte, et ei hakka ilusaid õisi tema aiast murdma. 

Korjasime ja korjasime, kiitsin taimi, et küll on ilusad nagu puud. Tädike ütles, et vaadake, mina kasvatan kanu ja toon kevadel kõik kanade sita siia, et taimedel hea oleks. Ma sain teada paljugi, et mees surnud, koer surnud, kolmes toas remont hiljuti tehtud, uus mööbel sees puha, üks tuba ootab veel tegemist. Sain ka teada naabruskonnast, kes keda peksab ja kes kui palju joob. Samas polnud see üldse kibestunud inimese jutt, kui mul poleks kohutavalt külm hakanud, oleks veelgi kuulanud. Vitaalne vanaproua, hea ja suure südamega, aina rääkis ja rääkis. "Ja nüüd võtame teile ka seemneid, sest siis saate järgmisel aastal ise neid taimi kasvatada. Mina kasvatan kõik ise. Näete, siin on ilusad puhmad, siit võtame ilusa kimbu vaasi. Teate, mulle nii meeldib, kui koristad toa ära, tuulutad, paned puhta valge lina lauale ja siis vaasi peiulilled lõhnama."

Täitsin kotte ja hinge.
Koju tulles, koristasin köögi, panin puhta lina ja tagetesed vaasi, õienupud kuivama ja seemned purki. 

Ma ei tea tema nime ja aadressi, aga koha leian üles. Vaatan ilusa kevadilma ja viin talle tänutäheks taimi, nt lavendleid, sest need just tärkasid. Jah, ma teen seda kindlasti!

Pisikesed maailmad!

Mulle meeldivad pisikesed maailmad, st väikesed asjad, sest need sisaldavad väga palju, nad on justkui kokkupressitud, täpselt nagu espresso.

Espresso joomine ei ole tavaline hetk - selleks peaks olema õige lauake, õige moment, õige tass ja muidugi õige valmistamisviis (muidugi mulle üldse ei meeldi sõnad õige ja õigesti). Espressojookidega nagu cappuccino, ristretto, americano, corretto jms, on veidi teistmoodi - neid võid rüübata kohvikus, restoranis, sõbranna pool jms kohtades, aga espresso on üksinda joomise jook, mitte kindlasti üksindusejook. 
Muidugi olen mina maailma kõige aeglasem kohvijooja ja nagu mu ema juba väga ammu ütles, ka kõige suurem kohviraiskaja, sest kui ta serveeriks mulle joogi oma sõrmkübaras, siis suudaksin ka sellest pool alles jätta. Ega praegugi teisiti pole, kui piisavalt aega joomiseks pole, siis ma ei joogi või jätan pool alles. 

Espresso joomine pole minu jaoks pelgalt 30 ml- ne lonks ja klaas vett peale, see peaks olema väga hästi ajastatud, sest espressol on alati järelmõjud või isegi järeltõuked ja oluline ongi see, et need väärtuslikult üle elada - muidu ei ole espresso joomisel mingit mõtet. 

Espressotass on väga oluline, sest iial ei või teada, milline on tuju enne selle joomist. Niisiis, joon nädalas täpselt ühe tassikese espressot, seda alati üksi ja mõnest toredast tassist. Tavaliselt võtan ka hetke meenutada selle tassi saamislugu.

Kuna espresso tähendab minu jaoks midagi väga väikest, siis seda ei saa juua kunagi suure laua taga vaid vajasin selleks pisikest, ümmargust lauakest. Laua mõte tekkis omakorda massaažilaual, sest seal ju tekivadki maailma parimad mõtted. Vajasin selleks vaid kahte nõukaaegset ümmargust taburetti. Taburetid ilmusid koheselt healt sõbralt ja tuunimine võis alata. Kui ma algselt mõtlesin, et mis see siis on, keerata välja 8 kruvi ja jalgade asetust muuta, sest kõik ju, mis on ühtepidi muhk, on teistpidi lohk, siis just kruvide välja keeramine osutus kõige raskemaks ja isegi korraks loobusin, sest leidsin, et millegi ümberehitamine on vahel ikkagi väga töömahukas. 

Vahepeal tuli juba uus massaažiaeg ja sain mõtted ja tuunimistuhina õnneks tagasi. Algsest ideest valmis küll vaid lihtsam variant, aga hakkas õnneks kohe toimima. Lauaplaat on pööratav. Sobib ka väikeseks töölauaks, kui näiteks otsustan õhtuks tööd koju kaasa võtta. 

Liivapaber on mu sõber!

Ma tahaksin laulda, et liivapaber, sa oled mu ainuke aare, oled kõik, mis mul on. Tegelikult nii ongi. Pea see ei olnud, kui sõitsin Viljandist Tartusse tudengitele kursust andma, sees miskit kripeldamas.

Kas ikka liivapaberit jätkub? Kas ikka jätkub? Tasapisi kerkis silmade ette unistuste pood, nimega –LIIVAPABER. See võiks paikneda täpselt Puhjas, seal kus on Puhja Burksi Putka, lühendatult PUBUPU. Ja kui ma siis hommikuhämaruses Tartu poole sõidan, särab juba kaugele sienakarva plafoon – LIIVAPABER. Ja siis ma õhkan endamisi sellise õhkamise nagu tegi Mary, animafilmis Mary and Max, kui ta õhkas – Earl Grey, sest sellise nime tahtis ta panna oma lapsele. Nimelt tema isa oli 40 aastat sellenimelistele teekotikestele nöörikesi külge klammerdanud ja see oli tema elu ja töö, võib öelda isegi elutöö.

Niisiis liivapaber on mu sõber. Unistasin, et liivapaberipood võiks olla liivalossi sarnane ja seal oleks müügil mitmesuguseid liivapabereid – linte, kettaid, lehti, igat numbrit ja värvitooni. Võta ja vali, puudust pole. Väikeses kohvinurgas müüakse liivataignast küpsiseid ja õhtuti saab lastele kaasa osta uneliiva. See liivapaberipood oleks maailma kõige soojem pood, liivakastide ja väikeste liivalossidega. Liiv – see on ju meile iseenesest mõistetav, sest seda on ju palju ja tundub, et see ei saagi kunagi otsa.

Nende mõtete jätkuks hakkasin arvama, kuidas saab liiv paberi külge? Kas see üldse on liiv? Kui palju liiva on tolmuks lihvitud? Mis saab tolmust? Kas see tõuseb ja vajub ja siis jälle tõuseb? Kõrbes on ju liiva nii palju, kas sellest saab liivapaberit teha?

Aga siiski, see sienakarva liivaloss. Puhjas sellepärast, et just seal hakkab ikkagi juba väga kripeldama, kas liivapaberit ikka jätkub? See on põletav küsimus. Kes poleks kuulnud küsimusi – kas kotlette jätkub, kas mahla jätkub, kas viina jätkub, kas kooki ikka jätkub, aga kas liivapaberit ikka jätkub?

31. jaanuar 2019

Just täna - 31. jaanuaril aastal 2019, otsustain raputada oma blogi unest üles, saata ta silmi pesema ja virgutusvõimemist tegema, sest nüüd hakkab blogisse tilkuma igal nädala midagi uut. Peamiselt pühendun tuunimisele - maailma tuunimisele. Iga kuu millegi ümbertegemisele, taaskasutamisele, uuskasutamisele, ala- ja ülemõtlemisele, ette-, alla-, üles- ja sissevaatamisele. Sisseütlemisele, alalhoidmisele ja taasleidmisele. Saava, rajava ja oleva kaasaaitamisele! Ja koer liputas saba!

Komöödiasugemetega müstiline krimidraama.

27. dets oli võimalus viibida EMO-s, istuda seal ootesaalis järjest 7 tundi.
Ei, ma absoluutselt ei kurda, sest kui ma poleks tõusnud juba 4.00
hommikul ja kui mul poleks kõht tühjaks läinud, oleksin seal veel olnud,
sest film mida vaatasin, oli põnev. See oli komöödiasugemetega
müstiline krimidraama.
7 tundi aastas on ju natuke aega, et lihtsalt vaadelda ja mõtiskleda.
Filmis olid peategelased tavalised inimesed, kes tulid EMO-sse oma
hädasid kurtma ja muidugi abi saama.
Vanad inimesed tulid poegade või tütardega, nad rääkisid valju häälega
ja varsti oli selge, millises toanurgas neil kuusk on ja millised jõulutoidud
nad hommikul ää sõid, et need hukka ei läheks. Üks äärmiselt tore
vanapapi kurtis, et kaks korda on püütud kopsupõletik välja ravida, aga
tema raisk istub sees ja teeb olemise nõrgaks, vere sete mõõdeti vanal
230. Pingil istudes ja oma aega oodates, tormasid tema juurde vitaalsed
sugulased korvikesega, milles valge rätiku all head paremat ja katsid
EMO ootesaali vanale sugulasele laua. See kõik oli pidulik ja ilus ja nad
paistsid nii head inimesed olevat, et poleks kindlasti mullegi keelanud
sealt valgelt linalt midagi nosimiseks võtta.
Vanem vene daam nuttis poolteist tundi telefoni ja teine daam püüdis sel
ajal läbi helistada kogu suguvõsa ja tuttavad, teatades, et tal nüüd jalg
kipsis. Neli tundi kõndis ootesaalis edasi-tagasi mees, kes pidi jooma ära
poolteist liitrit vett. Õhtul kella viie paiku hakati teda paaniliselt otsima.
Mees lihtsalt ei jõudnud enam kõndida (ei saanud istuda) ja lasi oma
päkapikunäolise naisega jalga, olles joonud vaid kaks plastmassist
topsikutäit vedelikku.
Filmi vürtsitamiseks, toodi mingil ajal relvastatud saatjatega sisse
kanakaka kostüümis, käe- ja jalaraudades vang, kes eelisjärjekorras
vastu võeti ja kes poole tunni pärast lahkus keskmine sõrm lahases.
Televiisorist jooksid Kodutunne ning Tristan ja Isolde. Osad ootajad
sättisid end vaatama, kuid minu vastas istuv keskealine naine keeras
telekale selja ja otsides oma kaasalt tuge, istus ning ootas neli tundi,
nägu valust grimassis, aegajalt sõnades - ja bolše nemagu.
Edasi-tagasi sagisid noored, kes kaebasid seljavalu üle, mõned neist
tegid ootesaali pinkidel väikese uinaku. Osad noored naersid ja ajasid
üksteist taga. Nooremapoolne naine seletas vastuvõtus, kuidas tal just
natuke aega tagasi hakkas kõht valutama ja valuvaigistit ei taha võtta,
sest pole tablakainimene.
Minu ema päevases sõnavaras oli ohtralt sõnu - kannata, kannata ära,
katsu kannatada, ole kannatlikum, kas sa kannatada ei jõua, kannatust
natuke, kannatust peab jätkuma jms., njah nüüd meenus A. Alliksaar -
lootust peab pälvima.

Miks ma lõin maailma kivikujud.

Nad lamavad pappkastides - üksteise peal, kõrval ja all. Keegi ei tunne neid ja kellelgi pole neid vaja. Suurte majade kõige tagumistes nurkades, kantud rõivaste, jalanõude pudipadi all. Nad on asjad, kes on loodud olemiseks ja armastamiseks. Nad on pehmed ja karvased, plastmasspilguga olevused. Nad on mängimise asjad.

Igavesti kallistavad hiired mu vannitoas ütlevad mulle igapäev nii mõndagi. Hommikul ma tervitan neid ja nemad kallistavad kõvasti edasi - nüüd ja igavesti. Nad on kallistavad kivikujud.

Igavesti istuvad karud mu lillepeenras on igavesed.

Nad on pealt kivised, aga seest pehmed ja soojad ning iga päev ütlevad mulle nii mõndagi. Kunagi kasvab neile selga sammal, mis saab koduks lepatriinudele ja teerajaks sipelgatele. Nende pealael peatuvad päeva-paabusilmad ja pääsusabad. Nad on kivikujud, kuid  nende silmakoobastesse loojub igal õhtul päike ja mõnel hommikul ma ootan neid udu seest. 

Ma vajan neid pealt kiviseid, seest sooja südamega loomi, et nad elaksid igavesti, õnnelikult ja armastusega.

Siniste juustega tüdruk ei tahtnud kooli minna

Pesa

Puusild 2

Juhtuski nii, et hakkas sadama (homne päev tuli tagasi)

Kepikõndija